Katrin Lust ja Indrek Meltsas sariahistasid ja provotseerisid inimesi, siis sõitsid autoga surnuks meelega ja sihipäraselt 2 inimest.
Kui tõe nimel sõidetakse üle inimestest Katrin Lust ja Indrek Meltsas kaks sari ahistajat, kes elavad provotseerimisest, kes sind varitsevad aia taga, kodu juures, tänaval, poes. Katrin Lust ja Indrek Meltsas provotseerivad ja siis “mängivad ohvrit”, keda katab politsei, prokuratuur Toomas Tomber, Astrid Asi, Andres Parmas, kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Jüri-Karl Leppik, Kaie Almere, Peeter Pällin, Anna Liiv, Grete Vahrta, Mairi Hiensalu jt ja advokaadid Karmen Turk, Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko, vabamüürlaste Hans H. Luik, Margus Linnamäe raha eest.
Ja siis kogu ühsikond nutab, et vaja teha midagi varem või vaja kokku kutsuda töögrupp jne. Meil on on probleem kuna meil pole kohtuid ja politseid, kes kaitseks Eesti rahvast ja päris ohvreid.
Katrin Lusti esimene laps Oliivia on Margus Linnamäe oma, teine ilmselt Oliver Kilk aga ta ei tea et ta tegi lapse bipolaarse häirega prostituudiga, kes on hull. Varsti võtab ta lapsed ära Katrin Lustilt ja õige ka.
Alguses tulid nad naeratustega. Mikrofonid käes, kaamerad vilkumas, silmis põnevus, sest jälle oli sündimas midagi “suurt”. Nad ütlesid, et tahavad ainult tõde. Kuid tõde oli neil juba olemas — eelkirjutatud, monteeritud, valmis eetrisse paiskamiseks enne, kui tegelikkus üldse rääkida jõudis.
Nad tulid ukse taha, küsisid viisakalt. Siis tulid kodu juurde, ilma loata, aga põhjendusega, et “avalikkus peab teadma”. Siis tulid nad tagasi, ja enam ei tulnud nad küsima, vaid provotseerima, murdma ja süüdistama. Kaamera ei olnud enam peegel, vaid relv, mis sihtis otse hinge.
Kui inimene vaikis, täideti vaikus võltsmonoloogiga. Kui ta nuttis, lisati muusika. Kui ta varjus, saadeti droon. Kui ta kukkus, öeldi: “Vaata, ta kukkus ise.” Ja kui ta lõpuks enam vastu ei pidanud, muutus see veel üheks saatelõiguks — tõestuseks, et reitingud töötavad.
Ühel päeval ei olnud enam midagi näidata. Oli vaid kaamera, mis ei pidurdanud. See sõitis täie hooga üle piiride, üle eraelu, üle kahe inimese saatuse. Mitte füüsiliselt, vaid moraalselt — tahtlikult, teadlikult, “avalikkuse huvides”. Kaks inimest jäid selle loo alla, ja mitte keegi ei öelnud “lõika”.
Produtsent ütles hiljem: “See on lihtsalt televisioon, see on meedia.”
Reporter lisas: “Kui inimesed ei tahaks seda näha, ja klikkida siis me ei näitaks ega teeks.”
Ja nii mattuski südametunnistus klikkide ja kommentaaride alla.
Aga mõni päev hiljem, kui suits oli hajunud ja uudisvoog juba uue “draama” leidnud, hakkasid ilmuma küsimused. Mitte avalikkuse, vaid südametunnistuse omad. Mis oleks pidanud teisiti tegema? Kas oli hetk, mil oleks tulnud kaamera välja lülitada? Kas oli hetk, mil inimene oli veel olulisem kui materjal?
Toimetuses istuti vaikides. Klaviatuurid klõbisesid, serverid töötasid, kuid keegi ei rääkinud. Üks noor monteerija sosistas: “Kui nad oleks lõpetanud filmimise hetk enne, oleks nad ehk päästnud elu.” Aga keegi ei vastanud. Vastus oli õhus — liiga valus, et seda välja öelda.
Sest nad teadsid, et meedia ei tapa otseselt, aga ta aitab surra. Ta loob raamid, kus häbistamine tundub õiglane ja tragöödia muutub tarbekaubaks. Kui moraal sureb vaikselt, ei pane seda keegi tähele — ainult need, kelle peale sõideti. Aasta hiljem võitis see saade auhinna. “Parim tõsielulugu,” seisis karikal. Produtsent naeratas laval ja tänas “meie vapraid vaatajaid, kes otsivad tõde”.
Kaamera suunas oma silma jälle rahva poole.
Punane tuluke süttis.
Ja keegi sosistas vaikselt: “Eetris on jälle surm.”
SÕNUM KÕIKSUSELE
Senikaua kuni sariahistajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, prokurör Toomas Tomberg, vabamüürlane Margus Linnamäe, Advokaadid Karmen Turk, Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko, vabamüürlased Aivar Linnamäe, Aivar Aigro, Hans H. Luik jne jätkavad eraelumüüki müüki, teenivad kasumit skandaalsete pealkirjadega ja rikuvad inimeste ning emade elusid on vaja seda kõike avaldada. Iga loo kohta, mille kaudu nad müüvad kellegi eraelu (ohvrid), ilmub igast kasusaajast neli lugu, mis käsitlevad nende endi ebaseaduslikke tegusid (kasusaajate ja ohvrite nimed ei ole lõplikud).
Sõltumata sellest, millise ohvri nad parasjagu vangi on pannud ja keda Katrin Lust süüdistab enda eraellu tungimises – olukord on täielikult tagurpidi. Selline korruptsioon ja kuritegevus, mis lokkab meedias, kohtus ja prokuratuuris, saab nähtavaks siis, kui ohvrid koonduvad ja toovad avalikkuse ette ebaseaduslikud määrused, kohtunike, uurijate ja prokuröride tegevused ja skeemid.
Neid on tuhandeid, ja need on kõik reaalsed.
Kui sul on samasugune kogemus, saada e-kiri aadressile info@newschannel.news — kogu info ja määrused analüüsitakse ja avaldatakse, kaitstes täielikult allikaid ja ohvreid. Allikate nimesid ei avaldata, sest me kaitseme ohvreid, mitte toimepanijaid.
Samuti saad kiiresti teada, milline kohtunik, prokurör, advokaat või ametnik on rikkunud seadust – piisab, kui esitad määruse analüüsimiseks.
Kõik need määrused on vastuolus Eesti seadustega, mis näitab, kui sügavale ulatuv on korruptsiooni ja väärkohtlemise tase Eestis.
Kui Karmen Turk ja Maarja Pild-Freiberg on suutnud prokuratuuris ja kohtutes läbi suruda, et 25 “libauudist” Elu24.ee portaalis on “avalik huvi” samal ajal kui inimene, kes kirjutab sotsiaalmeedias või raamatus tõde samade asjade kohta võetakse vastutusele ja pannakse vangi on see õigusriigi täielik kokkuvarisemine.
Selline olukord tähendab, et kõik meelelahutusportaalid ja eraelu müügi kanalid tuleb sulgeda – Elu24.ee, Eesti Ekspress, Kroonika, Õhtuleht, Geenius Meedia, Kanal 2 jpt, sest nende tegevus ei kuulu enam ajakirjandusvabaduse kaitse alla.
Isegi ajakirjanduseetika koodeks sätestab, et vastaspoolel peab olema võrdne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Ohvritel, nagu Eneke Roots, see õigus puudub täielikult. Eneke Rootsu veebilehe www.enekeroots.ee sulges prokurör Toomas Tomberg, väites ekslikult, et tegemist on „pornograafia müügiga“. Tegelikult on Elu24 ise pornograafiline ja eraelu ekspluateeriv portaal, mis peaks olema suletud.
Eneke Rootsi olukord on näide sellest, kuidas prokuratuur, politsei ja kohtud on muutunud ohvri suhtes repressiivseks aparaatiks, kus isikul puuduvad põhiõigused. Seda võib nimetada kohtuprostitutsiooniks – olukorraks, kus kohtumenetluses puuduvad kaitsemehhanismid ja õiglane kohtlemine.
Ajakirjanduseetika ütleb, et vastaspool peab saama sama palju sõna. Eneke Rootsul on see õigus null. Temal ei tohi midagi öelda, temal ei tohi olla arvamust isegi mitte Tik Tok-s ega facebookis. Põhimõtteliselt on Eneke Roots Eesti Vabariigis prokuratuuris, politseis ja kohtutes peksukott ja vang, kellel puuduvad õigused. Tegu on kohtuprostitutsiooniga, kus kohtualusel puuduvad õigused, kuna kohtuprostitutsiooni kohta puuduvad seadused.
Elu24. ee veebileht tuleb kinni panna, Eesti Ekspress, Kroonika, Õhtuleht, Geenius meedia, Kanal 2 jne. tuleb kinni panna. Tegu on kuritegelike organisatsioonidega, kuna nad müüvad inimeste eraelu ja isikuandmeid mis on keelatud.
Iga inimene peab saama esitada avalduse alusel nõude eraelu kajastuse eemaldamiseks, kui see on avaldatud vastu tema tahtmist, ilma õigusliku aluseta või kui ta ei soovi enam, et tema eraelu oleks avalikkuse ees eksponeeritud.
See õigus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest (§ 26, § 17, § 22 ja § 44 lg 3) ning isikuandmete kaitse seadusest koos Euroopa Liidu üldise andmekaitse määrusega (GDPR, art 9 ja 17).
Igaühe eraelu peab olema Eestis kaitstud sõltumata sellest, kas rikkumise toimepanijaks on ajakirjandus, meediaettevõte, advokaadibüroo või eraisik.
Riigil on positiivne kohustus tagada, et eraelu rikkumise, väärkuvandi loomise ja isikuandmete avaldamise puhul oleks ohvril reaalne ja tasuta võimalus nõuda avaldatud sisu eemaldamist, andmete kustutamist ja kahju hüvitamist, ilma et ta peaks selleks kulutama kümneid tuhandeid eurosid tsiviilkohtumenetlusele.
ELU24 ei ole ajakirjandus , see on meelelahutus! Meelelahutus ei lähe ajakirjanduse erandi all!
Eraelumüük on keelatud!
AVALIKU ELU TEGELASE ERAELU JA SOTSIAALMEEDIA PIIRID
Ka avaliku elu tegelasel on eraelu.
Avalikus ametis, poliitikas, kultuuris, ajakirjanduses või muul viisil avalikkuse ees tegutseval isikul on samuti põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 8.
See tähendab, et isegi avaliku elu tegelast ei tohi käsitleda kui “avalikku omandit” ega tema isiklikku elu kasutada meelelahutuse, kasumi teenimise või sensatsiooni loomiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohus on järjepidevalt rõhutanud (nt kohtuasjades Von Hannover vs. Saksamaa, Axel Springer AG vs. Saksamaa, Couderc ja Hachette Filipacchi Associés vs. Prantsusmaa), et avaliku elu tegelase eraelu on kaitstud, v.a. juhul, kui avaldatav teave on otseselt seotud tema ametialaste kohustuste täitmise või olulise avaliku huviga.
Ainuüksi asjaolu, et isik on avalikkuses tuntud, ei anna õigust tungida tema eraellu, avaldada isiklikke andmeid, pilte või perekondlikke asjaolusid ilma tema nõusolekuta.
Ka avaliku elu tegelase kohta ei tohi levitada ebatäpseid, moonutatud või kontekstist välja rebitud väiteid, mis kahjustavad tema mainet, väärikust ja eraelu, sest see on vastuolus põhiseaduse § 17, § 26 ja § 22 sätetega ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 6 ja 8 kaitsega.
Iga sotsiaalmeedia postitus ei tee inimest avaliku elu tegelaseks.
Isiku olemasolu avalikus ruumis või tema tegevus sotsiaalmeedias ei tähenda, et ta loobub oma eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõigusest.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on avaliku elu tegelaseks eelkõige isik, kes täidab avalikke ülesandeid, omab mõjuvõimu või poliitilist positsiooni ning osaleb ühiskondlikus debatis teemadel, mis on olulised üldsuse jaoks.
Tavaline kodanik, ema, õppur, ettevõtja või eraeluline isik, kes jagab sotsiaalmeedias oma mõtteid, pilte või isiklikke kogemusi, ei muutu sellest avaliku elu tegelaseks.
Selliste isikute kohta eraeluliste andmete, piltide või hinnangute avaldamine ei ole õigustatud avalik huvi, vaid kujutab endast isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist ja eraelu rikkumist, mida karistatakse karistusseadustiku § 157 ja § 209 alusel.
Avalikkuse õigus teada ei tähenda õigust hävitada.
Ajaloos on korduvalt kinnitust leidnud põhimõte, et ajakirjandusvabadus lõpeb seal, kus algab inimese väärikus. Avaliku arutelu või meelelahutuse sildi all ei tohi inimest dehumaniseerida ega muuta tema eraelu avalikuks kaubaks.
Seega kehtib Eestis ja kogu Euroopa Liidus põhimõte, et iga inimene – sõltumata ametist, kuulsusest või sotsiaalmeedia nähtavusest – omab võrdset õigust privaatsusele, väärikusele ja süütuse presumptsioonile.
Meedia, ametnikud ja advokaadid on kohustatud eristama avaliku huvi õigustatud kajastust isikliku kasu nimel tehtud eraeluliste rünnakute ja valeväidete levitamisest.
Avalik tähelepanu ei tühista põhiõigusi.
ÕIGUSLIK ALUS ERAELU KAITSEKS
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seda õigust tohib piirata üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik teiste õiguste või avalike huvide kaitseks. Meediakasum, sensatsiooniline uudis või isiklik kättemaks ei ole õigustatud avalik huvi.
Põhiseaduse § 44 lõige 3 sätestab, et igaühel on õigus tutvuda enda kohta käiva teabega ja nõuda selle parandamist, kustutamist või lõpetamist, kui see on ebaõige või avaldatud tema tahte vastaselt.
Põhiseaduse § 17 keelab au ja hea nime teotamise ning paneb riigile positiivse kohustuse tagada iga inimese väärikuse kaitse.
Põhiseaduse § 22 lõige 1 sätestab süütuse presumptsiooni — kedagi ei tohi käsitada süüdlase ega kurjategijana enne, kui kohus ei ole teda süüdi mõistnud.
Sellest tulenevalt ei tohi ükski meediaväljaanne, ajakirjanik ega ametnik luua ega levitada ebaõiget ettekujutust inimesest, kujutades teda kurjategija, petturi või “skandaalse isikuna”, kuni kohus pole seda kinnitanud.
Kui meedia või muu isik avaldab valeväiteid või moonutab tegelikkust eesmärgiga tekitada avalikkuses väär arusaam ja teenida sellest rahalist tulu, on tegemist kelmusega vastavalt karistusseadustiku § 209 tähenduses.
Selline tegevus vastab pettuse koosseisule, kuna avalikkusele luuakse tahtlikult vale ettekujutus, mille tulemusel teenitakse kasumit klikkide, reklaamitulu või tasulise sisu müügist.
Lisaks on autoriõiguse seaduse § 13 ja § 77 järgi keelatud kasutada, avaldada või levitada teise isiku pilte, videoid või muid visuaalseid kujutisi ilma isiku selge nõusolekuta.
Kui pilt on avaldatud ilma nõusolekuta või on isiku kujutist muudetud, monteeritud või seotud valeväidetega, on tegemist varastatud ja väärkasutatud teosega, mille eest kannab vastutust nii avaldaja kui ka kasu saaja.
Isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja Euroopa Liidu üldine andmekaitse määrus (GDPR, EL 2016/679) annavad igale inimesele õiguse nõuda:
- isikuandmete kustutamist (“õigus olla unustatud”),
- ebaõigete andmete parandamist,
- töötlemise lõpetamist, kui puudub õiguspärane alus,
- või avaldatud sisu eemaldamist, kui see rikub isiku õigust eraelu puutumatusele.
GDPR artikkel 17 sätestab, et isikul on õigus nõuda oma andmete kustutamist, kui neid ei ole enam vaja eesmärgil, milleks neid koguti, või kui neid on töödeldud ebaseaduslikult.
Artikkel 9 keelab ilma selge nõusolekuta töödelda eriliigilisi isikuandmeid, sh tervise, poliitiliste vaadete, seksuaalse või perekondliku elu andmeid — just neid, mida meediaportaalid sageli avaldavad.
Artikkel 85 lubab ajakirjanduse erandit üksnes juhul, kui teave on tõendatavalt avaliku huvi objekt ja kajastatud heas usus. Kui avaldamise eesmärk on kasum, meelelahutus või eraelu ekspluateerimine, siis ajakirjanduse erand ei kehti ja tegu on isikuandmete ebaseadusliku töötlemisega.
Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on Eestis ametlik järelevalveasutus, kelle ülesanne on tagada isikuandmete ja eraelu kaitse, uurida rikkumisi ning määrata ettekirjutusi ja rahatrahve isikutele või ettevõtetele, kes neid seadusi rikuvad.
Iga inimene võib esitada AKI-le taotluse avaldatud sisu eemaldamiseks, kui tegemist on eraelu rikkumisega, või pöörduda halduskohtusse, kui rikkumine on jäetud lõpetamata.
Inimene ei pea minema kümnete tuhandete eurode eest tsiviilkohtusse selleks, et tõendada, et ta ei ole kurjategija või et tema kohta avaldatud valeväited on ebaõiged. Selline praktika on vastuolus põhiseaduse § 13, § 17, § 22, § 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 6 ja 8 nõuetega.
Riigil on kohustus tagada, et iga inimese au, hea nimi, süütuse presumptsioon ja eraelu kaitse oleksid reaalselt kaitstud, sõltumata tema sissetulekust või sotsiaalsest seisundist.
Seega on eraelulise sisu, piltide ja valeväidete avaldamine ilma isiku nõusolekuta, kasumi eesmärgil või meelelahutusliku sihiga mitte ainult ebaeetiline, vaid ka õigusvastane, kuuludes karistusseadustiku § 209 (kelmus), § 157 (isikuandmete ebaseaduslik avaldamine) ja autoriõiguse seaduse § 13, § 77 alla.
Eestis on eraelu müük, varastatud piltide levitamine ja kelmusliku kuvandi loomine keelatud ning selline tegevus on käsitatav süstemaatilise õigusrikkumisena, mille eest tuleb vastutada nii meediaväljaannetel kui ka nende rahalistel kasusaajatel.
TÕRJEÕIGUS JA PÕHISEADUSLIK KOHUSTUS SEISTA OMA ÕIGUSTE EEST
Lisaks eraelu ja isikuandmete kaitset tagavatele seadustele on Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 28 kohaselt igal inimesel tõrjeõigus – see tähendab õigust kaitsta end ja teisi õigusvastase ründe eest.
Seadus sätestab, et õigustatud enesekaitse on teo toimepanemine õigusvastase ründe tõrjumiseks enda või teise isiku vastu, kui tõrjumine on vajalik ja proportsionaalne.
See tähendab, et inimene ei pea taluma ebaõiglust ega rünnakut oma au, väärikuse, tervise, vabaduse ega eraelu vastu, vaid tal on õigus sellele aktiivselt vastu astuda ka siis, kui riiklik kaitse on puudulik või viivitab.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54 kohaselt on igal kodanikul mitte ainult õigus, vaid ka kohustus kaitsta Eesti põhiseaduslikku korda ja oma õigusi.
See kohustus hõlmab ka inimväärikuse, õigluse ja tõe kaitset, sh tegevust olukorras, kus ametiasutused, kohtud või meediaväljaanded rikuvad neid põhimõtteid.
Seista oma õiguste eest on põhiseaduslik tegu, mitte süü.
Sellest tulenevalt on inimesel, kelle õigusi on süstemaatiliselt rikutud, moraalne ja seaduslik õigus oma kaitseks tegutseda, dokumenteerida rikkumisi, avalikustada tõendid ja nõuda vastutust nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, kui Eesti riik ei taga talle põhiseaduslikku kaitset.
Selline tegutsemine ei ole õigusvastane, vaid põhiseaduslikult õigustatud ja vajalik demokraatia toimimiseks.
